Nüüd siis ammu lubatud jäätise retsept. Tahtsin retsepti natuke timmida ja lootsin, et jõuan uue pildi teha (kahjuks söödi igakord kauss enne tühjaks). Antud jäätist on ülilihtne teha, pole mingit mässamist sellega, et peaks külmkapi ukse vahel pidevalt kõõlumas ja segamas käima. Ta lihtsalt on nii rammus, et mingeid veekristalle ei teki. Kui esimese ampsu võtsin, siis tuli meelde mõnus koorejäätise maitse lapsepõlvest. Originaalretsepti järgi antud suhkru-mee kogust olen iga kord veidi vähemaks timminud (algselt oli mõlemaid ca 2 korda rohkem), samas mesi on jällegi oluline, et tulemus kreemjas jääks. Põhiline on see, et peale vahukoore lisamist ei tohi massi enam vahustada (ei miksri ega vispliga), muidu jääb tulemus liiga paks ja jäätis ei jää ideaalselt kreemjas.

Käisin paar nädalat tagasi ka jäätisekoolitusel ja seal pidime tõdema, et ega kvaliteetset jäätist (mille põhikoostisosaks poleks vesi) eriti lihtne leida/osta polegi võimalik. Seetõttu on päris hea vaheldus kodus ise jäätist teha ( kas siis spetsiaalse masinaga või ilma) ja kindlasti hakkan koolituselt saadud innustuse mõjul erinevaid retsepte katsetama.
2 muna
75 ml suhkrut
75 ml vedelat mett
250 g mascarponet
2 dl vahukoort
Vahusta munad ja suhkur hästi kohevaks ja heledaks vahuks. Sega juurde vedel mesi ja toasoe mascarpone (kindlasti toesoe, muidu ei taha hästi seguneda),mikserda hoolega läbi. Vahusta koor poolpehmeks (ära üle vahusta) ja sega viimasena ülejäänud komponentide hulka. Pane jäätisesegu kinnises karbis sügavkülma ja lase vähemalt ööpäev külmuda.